Kui elekter läheb ära, muutub pea iga kodune tegevus keeruliseks või lausa võimatuks. Ei saa pesu pesta. Ei saa süüa teha. Külmutatud tooted sulavad üles. Tuba on külm ja pime. Samas ei hooli me elektrist tuhkagi. See kuidagi jõuab vajalikku kohta ja kõik töötab. Kahjuks elektrisüsteem ei saa ilma hooleta lõputult hakkama.
Elektrivõrk on kellegi oma ja keegi peab sellega tegelema. See osa, mis jääb elektrijaamade ja kodude vahele, kuulub võrguteenuse pakkujale. Pea pool elektriarvest lähebki võrgu ülevalpidamiseks. Kuid need viimased mõnikümmend meetrit, mis on enne pistikupesasid, kuuluvad koduomanikule ja ka nende eest tuleb hoolt kanda. Parimal juhul läheb rikke tekkimisel ainult elekter ära ja mõistliku remondiarve eest viga kõrvaldatakse. Halvimal juhul saab keegi elektrilöögi või tulekahju tõttu surma. Päästeameti andmete põhjal suurim tulekahju põhjus on hooletu suitsetamine, kuid teisel kohal on elektrisüsteemist alguse saanud tulekahjud kodudes — iga neljas. Sinna juurde veel need, kes said elektrilöögi ilma tulekahjuta. Kui just joogise peaga suits käes magama jäämist ei harrastata, on kehva elektrisüsteem kõige ohtlikum asi meie kodudes. Lapsena toppisin sõrme lambipessa. Sain sealt elu esimese elektrilöögi. Väga halb. Ei soovita. Tänapäeval saab lisada elektrikappi seadme, mis kaitseb inimelusid isegi selliste lolluste eest. Tõsi küll päris paljudel on need siiani puudu ja nendel kel see on, ei raatsi vajutada nuppu paar korda aastas, mis kontrollib, et need veel töötavad.
Nii et kas kodu elektrisüsteem vajab kõpitsemist või mitte? Tehnilise Järelevalve Ameti uuringu kohaselt pooled Eesti koduomanikud arvavad, et nende elektrisüsteem ei vaja aeg-ajalt kontrollimist, sest see toimib. Kas sina arvad sama? Toon mõned näited. Miks peaks isegi hiljuti ehitatud majas elektrisüsteem vajama hooldust? Kõik mis ei liigu, see ju ei kulu! Just. Aga liigub. Nimelt iga kord kui midagi pistetakse stepslisse, logistatakse pistikupesa. Kas oled äkki märganud, et vahest pistikupesad hakkavad logisema? Just — kruvid tulevad lahti. Kuid mitte ainult pistikupesa kinni hoidvad kruvid, vaid ka need, mis hoiavad juhtmest kinni seal sees. Ühel hetkel ühendus muutub nõrgaks, elekter ei suuda enam juhtmest pesale üle minna, hakkab soojenema ja kui asjale ei jõuta jälile, läheb asi tõsiseks väga ruttu. Heal juhul on keegi kodus ja jõuab elektri, või vähemalt seadme, välja lülitada enne tulekahju. Halvimal juhul ei teki isegi tulekahju — rike tekitab öösel suitsu ja vingu ning elanikud hukkuvad magades, sest suitsuanduri patarei sai tühjaks juba eelmistel jõuludel — kurb stsenaarium, mis on meil siin Eestis juba korduvalt juhtunud. Aga kui ma ei topi midagi stepslisse iga päev ja pesad ka ei logise?
Kruvid tulevad lahti ka ise. Koolis oleme õppinud, et soojenemisel asjad paisuvad ja jahtumisel kahanevad. Juhtmete ja kruvidega on samamoodi. Temperatuur toas iga päev kõigub ning kõikide seadmete kruvid tasapisi lõdvenevad, sealhulgas kruvid pistikupesades ja elektrikappides. Tõsi, silmaga seda ei näe, jutt käib millimeetrite kümnendikest. Mitme aasta peale kokku pool kruvipea pööret, aga sellest piisab elektriühendustele. Nii et vahepeal tuleb üle vaadata ja kruvid pingutada, aga kui tihti? Vot siin on hea uudis — mitte tihti. Kui sõiduautod vajavad iga aasta hooldust, siis elektrisüsteem kannatab 10 aastat kodustes tingimustes. Tärnikesega. Nimelt kui midagi ikkagi hakkab vahepeal loksuma, tuleb see järgmiseks kuuks korda teha, et vältida eriti kiiret logistamist. Ja kui elektrisüsteem juba on vana, on seal seadmed ja juhtmed märksa kehvemas seisus. Sellisel juhul on mõistlikum üle viie aasta mitte oodata. Kui aga on asi väga vana (üle 30 aastat on väga vana) on seal arvatavasti kasutusel nõukogudeaegsed juhtmed, mis ei kannata mingit kriitikat ja on ohtlikud. Alumiinium on kapriisne elektrijuht. Kaitsekate juhtmete peal on niivõrd ära kuivanud, et lihtsalt praguneb katki. Tuleks teha “viimane hooldus”, mille käigus saab selgeks, kui kiire on elektrisüsteemi renoveerimisega.
Õigeaegne hooldus ei ole kallis. Kui midagi katki ei ole, saab keskmises korteris tunnikesega hakkama. Keskmises elumajas paari tunniga. See “viimane” hooldus võib aga päris hulluks minna. Näitena toon korteri, kus pensionil elav proua ootas hooldusega niivõrd kaua, et korteris pooled pesad ja seinalülitid logisesid. Selle logisemisega harjus ta ära ka. Minu kutsumise põhjus oli see, et köögis tuli enam ei süttinud ja ühes toas viimane pesa lõpetas koostöö — juhtmed täiesti lahti ja kärsanud. Umbes 10 aastat hilinenud hooldus põhjustas 2 tundi peavalu — juhtmed olid niivõrd läbi omadega, et olin valmis ütlema — “vabandage, seda ei saa enam ühendada, tuleb vedada uus kaabel ja see on kordades kallim”. Lõpuks sain “kuidagimoodi” köögile uue lüliti paigaldatud vanade juhtmete külge ja ühe pesa sai ka tööle — teist ei saanud ohutult taastada. See oli kindlasti viimane “hooldus” täielikult amortiseerunud elektrisüsteemile. Hoolduskulud lähevad niivõrd kalliks — jupikaupa vigade kõrvaldamine on mõttetu, varsti juhtub jälle midagi. Õnneks korter oli renoveerimata. Õige oleks uuel omanikul enne korteri renoveerimist välja vahetada kogu juhtmestik — kõik vana ära unustada. Ainult nii saab rahu majja ja mitukümmend aastat piirdub ainult üksikute hooldustega.
Kui renoveerimisel hakata koonerdama, võib see väga kallilt kätte maksta. Ilusa tapeedi all on mingi valesti. Just see juhtus ühe Paldiski elanikuga, kes mõned kuud peale korteri soetamist avastas, et pooles korteris hakkasid pistikupesadest vool ära kaduma. Nimelt mingisugune geenius renoveeris elektrisüsteemi poolenisti ja keera vanad alumiinium ja uue vaskkaabli omavahel kokku — see on kategooriliselt keelatud. Nüüd ei jää muud üle kui see lollus üles leida, pekstes vast renoveeritud sein haamriga puruks. Isegi kui on soov ise ehitada ja säästa kulutustelt, oleks mõistlik konsulteerida elektrikuga — küsida, milliseid materjale soetada. Paari tunni konsultatsiooniga saab riske maandada kordades.
